Mittekodeeriv DNA

Genoomikas ja sellega seotud distsipliinides mõistetakse mittekodeeriva DNA all organismi DNA-järjestusi, mis ei kodeeri valke. Mõned mittekodeerivad DNA lõigud transkribeeritakse funktsionaalseks mittekodeerivateks RNA (ncRNA) molekulideks (transport-RNA, ribosomaalne RNA ja regulatoorsed RNA-d), samas kui muid mittekodeerivaid DNA järjestusi ei transkribeerita või nende transkriptide omadusi ei teata. Mittekodeeriva DNA hulk genoomis varieerub liikide piires suuresti. Näiteks inimese genoom koosneb üle 98% mittekodeerivast DNA-st, samas kui näiteks bakteritel moodustab see keskmiselt ainult 2% genoomist.

Varem oli suure osa mittekodeeriva DNA bioloogiline funktsioon teadmata või arvati, et nad on funktsioneerinud minevikus ning seetõttu on seda nimetatud ka "rämps-DNA-ks" (inimese genoomis 78%).^[1] Kuid siiski on teada, et paljudel valke mittekodeerivatel DNA järjestustel on oma funktsioon täiesti olemas – näiteks geenid funktsionaalsete, kuid valke mittekodeerivate RNA molekulide jaoks, järjestused, mis on vajalikud valke kodeerivate järjestuste transkriptsiooni ja translatsiooni regulatsioonil, DNA replikatsiooni alguskohad, tsentromeersed ja telomeersed järjestused jms.

Mittekodeerival DNA-l on oluline ka kromosoomide kuju määramisel ja oluline osa sellest DNA-st transkribeeritakse RNA-ks.^[2]

Mõned DNA järjestused, näiteks endogeensete retroviiruste omad, on organismi genoomis organismile ka otseselt mittevajalikud.

USA Riikliku Inimgenoomi Uuringute Instituudi (US National Human Genome Research Institute (NHGRI)) projekti raames koostatud DNA elementide entsüklopeedias (Encyclopedia of DNA Elements (ENCODE))^[3] märgitakse 2012. aasta septembri seisuga, et üle 80% DNA-l inimgenoomis on mingi biokeemiline funktsioon. Sellist järeldust on aga paljud teadlased tugevalt kritiseerinud.^[4][5]